- Sissejuhatus
- Mis on äike?
- Äikesepilvede kujunemine
- Miks tekib välk?
- Kuidas äike puusse lööb
- Välgu liigid
- Välgu toime
- Müristamine
- Põnevaid juhtumisi
- Pildid äikesest
- Kasutatud allikad
Välgu liigid
Välke liigitatakse lahenduse lähte-ja lõpp-punkti ning väliskuju järgi. Esimene jaotus annab liigid pilv – maa, pilv – pilv, ja harvaesineva juhu, kus lahendus suundub pilvest üles taevalaotusesse. Pilv – maa välgud moodustavad umbes 10% välkude üldarvust. Kõige rohkem esineb pilv – pilv tüüpi või pilvesiseseid lahendusi. Väliskuju järgi peaks kõigile hästi tuttav olema joonvälk, mida võib kõige sagedamini näha. Joonvälk esineb mitmel eri kujul. Kord on ta hästi harunenud, meenutades jõgikonda maakaardil, kord peaaegu harudeta siksak taeva ja maa vahel, kord väheliigestatud lai lint, mis tegelikult koosneb mitmest paralleelsest välgukanalist, kord meenutab ta valgusraketi jälge. Joonvälgu kõrval esineb üsna tihti nn. tasapinnaline välk, mis paneb hetkeks helenduma suure osa pilvest. Siin tuleb aga eristada pälku. Pälk on väga kauge lahenduse kuma pilvedes. Hoopis harvemini õnnestub jälgida keravälku ja ahelvälk. Neist viimane koosneb kuni mitmekümnest väikesest üksteise lähedal asuvast kerast piki joonlahenduse trajektoori.
Keravälk
See on harvaesinev ja veel harvemini jälgitav välguliik. Keravälk kujutab endast pulseerivat helenduvat kera läbimõõduga mõnesti sentimeetrist mõne meetrini. Nagu mõõtmed, nii võivad ka värvus ja eksisteerimise aeg muutuda väga laiades piirides – esimene pimestavalt sinkjasvalgest hõõguvalt punaseni, teine – sekunditest minutit. Liikumine on keravälgul suhteliselt aeglane, hüppeline, seisakute ning liikumissuuna ootamatute muutustega. Ta võib siseneda vaikse külastajana, liikudes ruumis oma mõistatuslikku rada mööda, ja kaduda hääletult, jätmata ühtegi jälge. Samas võib ta valjult praksudes ja sädemeid pildudes ringi tuisata, purustades kõik ettejuhtuva, olgu see või sein, ning lõpetada oma eksisteerimise kõrvulukustava pauguga.
Juba keravälgu lühike iseloomustuski toob endaga kaasa kuhjaga küsimusi. Kust võtab taoline väike kera enegiat oma „vägitegudeks“? Miks ta ükskord põletab ja purustab, teinekord aga mitte? Millega põhjendada tema väga omapärast liikumist? Hüpoteese on püstitatud arvukalt. Kõige autoriteetsemaks peetakse praegu nõukogude akadeemiku P. Kapitsa poolt 1955. a esitatud hüpoteesi. On jõutud selgusele, et keravälgu tuuma moodustab plasma, s. o. väga kõrgel temperatuuril olev täielikult ioniseeritud gaas. Kapitsa näitas, et sobiva välise energia allika olemasolu korral on põhimõtteliselt võimalik kuuma plasmakera küllalt pikaajaline eksisteerimine ja termiline isoleerumine ümbritsevast keskkonnast (keravälk ei pruugi süüdata isegi kergesti süttivaid aineid tema vahetus läheduses). Selliseks energiaallikaks võiks olla vastava lainepikkusega elektromagnetiline lainetus nn. raadiolainete piirkonnas.